pühapäev, aprill 25, 2010

Narva lahing november 1918

22. novembril (1918) ilmusid traattõkete ette, mis Peterburi pool Narova jõge (Joalast kuni Popovka külani) poolringis ümber Narova käivad, vähemad enamlaste salgad linna sisselaskmist nõudes. Sakslased avasid tuleandmise. Traattõkete juurde jäi kümmekond surnut ja haavatut maha, võeti mõned vangid ja 2 kuulipildujat. Pealetungimine oli tagasi löödud. Katse vähemate jõududega läbi murda läks nurja. Järgmisest päevast peale hakkas Narva iga päev teateid tulema, et enamlased Jamburgi maanteel vägesid koguvad. Nii kestis see viis päeva.

27. nov. peale lõunat tulid juba kindlad sõnumeid, et lähemate tundide jooksul suuremat pealetungimist oodata on. Sakslaste keskel oli iseäralist loidu olekut märgata. Kaitse Liit oli nõrk, et terve väerinna kaitsmist oma peale võtta. Veel selsamal õhtul tuli Viljandi kommunistiline polk, nagu kõneldakse, tuntud Sihveri juhatusel, Vjaski küla lähedal (umbes 12 versta üleval pool Narva linna) üle jõe.

Ületulekut kergendas asjaolu, et venelased siia omal ajal ajutised puusillad olid ehitanud, mis tervelt oma kohtadel seisid. Vjasti all ületulnud vägesid võis 5-6 roodu olla, umbes 600 meest. Ööpimedus ja suured Kulgu metsad varjasid liikumist. Enamlased pugesid Narvat kaitsvate vägede parema tiiva selja taha. Järgmiseks hommikuks (28. november) oli viljandi kommunistlise polgu eessalgad juba Paemurru külani tunginud. Vaenlane ei olnud Narvast siia poole tulevast raudteest enam kuigi kaugel.

Samal hommikul kell 6 avas vaenlane 3 ½ tollistest väljasuurtükkidest tuleandmise linna peale. Kuulu järele juhatanud Anveldi tuleandmist, kes hiljuti suurtükiväe kooli lõpetas. Granadid kukkusid tihedalt, iseäranis Ivani poole peale, kus pool Peterburi uulitsast maha on põlenud. Tuletõrjujad ei saanud abiks minna, vaenlase tuli tõrjus nad üle silla kesklinna tagasi. Sakslased vastasid elavalt. Muu seas tehti viimaste poolt Popovka küla, linna külje all, kuhu enamlased endid koguma hakkasid, peaaegu tervelt maa tasa. Nagu arvata, oli vastastel nõu siin lootsikutega üle tulles meie pahemale tiivale selja taha pugeda. Ka Kulgu metsadest välja tulnud enamlaste salgad võeti sakslaste poolt kuulipildujate tule alla.

Vastuseks selle peale hakati meie omadele Krenholmi kasarmute akendest selja tagant tuld andma, üks saksa soldat sai äraandliku kuuli läbi surma. Saksa kuulipildujate tuli, mida Kaitse Liit ägeda püssitulega toetas, tegi tugevat hävitustööd. Vangid tõendavad, et ületulnud Viljandi polgu osad peaaegu täieste ära on hävitatud, teiste seas olevat ka Sihver surma saanud. Enamlaste salgad jooksid segaduses laiali.

Võit paremal tiival ei suutnud enam seisukorda päästa. Kell 11 tuli teade, et vaenlane Jõesuus dessanti teeb. Sakslased olid samal hommikul oma patareid Jõesuust ära toonud. Enamlaste miinipaadid pääsesid ilma suurema jõupingutuseta silda, kus nad madruseid maale hakkasid saatma.

Dessanditegemisest kaitses ristlejatüüpusline suurem sõjalaev, vist „Aurora”, mida paar päeva enne seda ka Vaivara lahes ristlemas oli nähtud. Narva vägede pahemat tiiva ähvardas tõsine hädaoht. Jõesuus maale tulnud salgad lähenesid üle Ovi küla Peeterristi kirikule, mis Tallinna maanteel. Seisukord läks järjest tõsisemaks. Kell 2 lõpetasid sakslased tuleandmise, hobused rakendati suurtükkidele ette. Raudteesild ja hobuste sild linna vahel, mis kaks päeva tagasi sakslaste poolt ära oli mineeritud, lasti õhku. Umbes 8-10 miljoniline varandus lendas vastu taevast, raudteeühendus Venemaaga oli pikemaks ajaks katkestatud. Selle järele tõmmasid enamlased oma patareid linnale lähemale, nüüd sadasid kuulid ka siia poole jõge. Sakslased olid ära läinud, Kaitse Liit ei jõudnud tervet väerinda oma käes hoida. Anti käsk taganemiseks. Umbes kolm tundi peale sakslasi, kell 5 p.l. lahkusid Eesti väeosad linnast, ühes nendega tulid ka ametlised asutused ja viimased haritud jõud Narvast ära. Linn on praegu ilma arstideta, kooliõpetajateta ja toidumoonata, Rakverest Narva adresseeritud moonarong saadeti teelt tagasi.

Pikkamööda taganedes – sealjuures tuli Eesti Kaitse Liidust paiguti üle 40 versta jala ära käia – taganesid meie peaväed Jõhvi, kuna järelväed Oru jaama peatama jäid, kust nad abi saades 30. nov uueste Narva poole tagasi nihkuma hakkasid. Enamlased ei olnud Narvast kuigi tugevate jõududega edasi tulnud. 1. detsembril võtsid meie eelväed juba Vaivara tagasi, kusjuures paarkümmend vangi saadi. Järgmise päeva jooksul nihkusid eelväed Korsi jaama ära võttes veel umbes kümmekond versta Narvale lähemale. Samal ajal asus Kaitse Liit Peipsist (Vask-Narvast) peale kuni Anjas-Selo külani umbes paarikümne versta pikkusel maaribal uueste Narova äärde. 3. dets. oli meie soomusrongil kokkupõrkamine Vaivara ja Korsi jaamade vahel Vene madrustega, mis näitab, et enamlaste salgad Korsi selja taga veel mööda metsi ringi luusivad.

Enamlaste seisukord võib lähematel päevadel kaunis tõsiseks minna. Merelt ei ole neil vist sõjalist abi loota, sest inglise laevastiku lähenemise pärast, kes teatavaste juba Liibavist välja sõitnud, on nõukogude valitsus kõigile Vene sõjalaevadele käsu andnud Kroonlinna kindluste varjul ankrud sisse visata. Et raudteesild Naroval õhku on lastud, siis ei või soomusrongide ületoomise juttu olla. Ainult kergemate batareidega võiksid enamlased ehk siia poole jõge pääseda. Vana raudtee sild olevat veel niivõrd terve, et sealt suure ettevaatlikkusega hobuse koormatega üle pääseb. Kokku võttes peab ütlema, et seisukord üleüldiselt tuntavalt on paranenud, mis ka ülemjuhataja kindral Tõnissoni telegrammist näha, kes abivägede juurdeveo põhja poole esialgu seisma on pannud.

Originaal: Ajaleht "Waba Maa" 5. detsember 1918, lk 2.

Kommentaare ei ole: