Eesti Töörahva Kommuuni tegevus

1919. aasta alguseks oli vabastatud üle poole Eesti territooriumist. Sellel alal keh­testati Eesti Töörahva Kommuuni võim. Maakondades ja valdades taastati kohalikud töörahva nõukogud. Keskvalit­susena tegutses Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu, kelle esimeheks oli Jaan Anvelt.

Majanduselu korraldas Kommuuni Rahvamajanduse Valitsus Hans Pöögelmanni juhtimisel. Algas tööstusettevõtete natsionaliseerimine. Narvas natsionaliseeriti «Kreenholmi Manufaktuur» ja mitmeid teisi ettevõtteid ning Tartus kõik trükikojad. Nende juhtimine läks tööliste kätte.
Sõjaolukorrale vaatamata tegutses edukalt ka Kommuuni Kultuuri ja Haridusvalitsus, mille tööd juhatas Artur Vallner. Koolides seati sisse emakeelne tasuta õpetus. Tartu üli­kooli juhatajaks (rektoriks) sai esmakordselt eestlane — matemaatik Jaan Sarv. Et säilitada rahvale kõik hinnalised kunstivarad, loodi kunstikaitse toimkond, mille juhatajaks määrati silmapaistev eesti skulptor Jaan Koort.
Uuesti asuti agraarküsimuse lahendamisele. Kogu maa kuulutati rahva omandiks. Mõisad võeti taas mõisnikelt ning anti mõisatööliste ja kehvikute kätte. Ka nüüd olid eesti kommunistid seisukohal, et mõisaid ei tükeldata, vaid seal luuakse ühismajapidamised — kommuunid. Kuid tol ajal oli palju maatamehi ja kehvtalupoegi, kes soovisid «oma» maad. Seda ei arvestatud ja see nõrgestas töölisklassi ning talu­rahva liitu. Liidu nõrgenemine oli aga eriti ohtlik kodusõja olukorras. Kodanlus kasutas seda viga nõukogudevastaseks agitatsiooniks.
Kommuuni tegevuses ilmnes teisigi puudusi. Õigeaegselt ei mobiliseeritud töörahvast Punaarmeesse, piirduti vaid vaba­tahtlike võtmisega. Neile ei loodud vajalikke reserve, mis andis valusasti tunda, kui valged vastupealetungi alustasid. Ent pingelises sõjaolukorras tehti siiski ära tohutu töö ja omandati väärtuslikke kogemusi iseseisva nõukogude vaba­riigi rajamisel Eestis. Eesti Töörahva Kommuun oli Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi eelkäija.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Eesti Nõukogude Vabariigi väljakuulutamine 1918 aastal

Punaarmee pealetung ja Eesti Töörahva Kommuuni loomine

Pärast revolutsiooni Saksamaal tühistas Nõukogude valitsus Brest-Litovski rahulepingu ja Punaarmee alustas okupeeritud alade vabastamist. Seoses sellega koondati 1918. aasta novembris Narva juurde Eesti kommunistlikud kütipolgud ja Pihkva alla läti kütid. 28-29. novembril vabastati Narva Saksa okupantide ja eesti valgekaartlaste käest. Lahingus kandis raskeid kaotusi Viljandi kommunist­lik kütipolk, kus langes ligikaudu poolsada võitlejat, nende hulgas Jaan Sihver.

29. novembril kuulutati Narvas välja iseseisev Eesti Nõukogude Vabariik : Eesti Töörahva Kommuun. Töörahvas alustas energilist võitlust nõukogude võimu kehtestamise eest kogu Eesti alal. 7. detsembril tunnustas Vene SFNV valitsus Eesti Nõukogude Vabariiki. Nõukogude Eestile anti ulatus­likku majanduslikku ja sõjalist abi.

Eesti kodanliku valitsuse olukord oli ebakindel, sest tal puudus rahva toetus. Surmanuhtluse ähvardusel kodanlikku armeesse mobiliseeritud meestest jooksis enamik enne rindele jõudmist laiali. 1918. aasta detsembris saadeti Viru rindele 2500 meest, kellest deserteeris 1500 meest. 20. detsembril puhkes Tartus ülestõus ning siin taastati oma jõududega nõukogude võim veel enne, kui Punaarmee üksused linna jõudsid.

Üksteise järel vabastati Võru, Rakvere, Valga ja Tapa

1919. aasta algul jõudsid Punaarmee väeosad 30—35 kilo­meetri kaugusele Tallinnast. Läti kütipolgud vabastasid 3. jaanuaril Riia ja Lätis läks võim töörahva kätte. Tallinnas valmistusid töölised relvastatud ülestõusuks.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile.

Narva lahing Postimehe kirjeldustes

Narva lahingu üle on "sots.demokr" Narvast tulnud päältnägijate ja osavõtjate käest veel lähemaid ja kidlamaid teateid saanud. Lahingu käik oli nende kirjelduste järele järgmine:

Neljapäeval, kell 6 hommikul käisid esimesed suurtüki paugud. Ivani poolest linnaosa pommitati kergete süütepommidega. Laskmise tagajärjel tekkis Peterburi uulitsal tulekahju, ühtlasi algas varsti püssipragin., pääletungijad olid juba püssitule ulatuseni jõudnud.

Samal ajal algas pääletungimine Kreenholmi poolt, kus pääletungijad juba öösel salaja üle jõe olid tulnud. Nagu üks pääletungijate poolt ülejooksnud mees seletas, olnud see öösel üle jõe tulnud salk 500 meest suur ja olnud "Viljandi kommunistlise polgu" mehed punase ohvitseri Sihveri juhatuse all. Eesmärgiks olnud neil Krenholmi väljal seisva saksa patarei äravõtmine. Esiteks läksgi korda patarei seljataha tungida, päälegi niisugusel silmapilgul, kus patarei juures kaitsjaid õige vähe olnud. Peagi jõudis aga Saksa väeosa ja Eesti Kaitseliidu salk appi ja pääletungijad löödi veriste kaotustega tagasi.

Ülejooksiku jutu järele on pea kõik mehed otsa saanud, teiste teadete järele on langenute arv umbes 300 olnud. Seesama ülejooksik teadis tõendada, et "polgu" juhataja tuntud Jaan Sihver, kes kogu jalaväe pääletungimist juhatanud, ka otsa saanud.

Suurtükkide tuld juhatanud Anvelt.Pommitamine oli täitsa plaanita, suur hulk pommisid langes südalinna, nähtavasti taheti mingi põhjusel raatust tabada, otsekohe pihta sellele aga ei saadud. Pääletungijatele olid teada Saksa patareide seisukohad väga hästi nende pääle aga tuld sugugi ei juhitud.

Kella 9 ajal ilmusid Jõesuu ette Vene laevad, "Aurora", paar miinipaati ja kolm transporti. Alguseks tõmmanud nad kalda poole jõudes Inglise lipu üles, siis läinud nad veel korraks mere poole ja pööranud viimaks uuesti punase lipu all tagasi.

Kell 11 hakati neist väge maale saatma. Maale tuli umbes 1000 madrust ja hiinlast, kes Mereküla kaudu suure Tallinna maantee pääle Peteristi kohta välja tulid.

"Aurora" võttis ka pommitamisest osa. Muu seas on kaks tema kuuetollilist pommi Smolkasse kukkunud.

Pommitamise tagajärjel tekkisid linnas tulekahjud, Peterburi uulitsal ja Juhkentalis on palju majasid maha põlenud.
Sakslased tõmbasid oma patareid kõik pääle ühe juba kella kahe ajal tagasi ja viisid nad ära, kuuldavasti, et dessant neile mitte tee pääle ette ei jõuaks. Kaitsjad aga hoidsid püssi- ja kuulipildujate tulega õhtuni pääletungijaid linnast eemal, nii et säält poolt ainult paanika suurtükitulega tegemist oli.

Õhtul jäeti Narva maha

Kui kaugele praegu pääletungijad on jõudnud, ei ole toimetusel veel kindlasti teada. Kuulda oli, nagu oleks pääletungijad Vaivara kohal veel uue dessandi maale lasknud, tõendusi selle kohta ei ole aga veel saadud

Narva lahing november 1918

22. novembril (1918) ilmusid traattõkete ette, mis Peterburi pool Narova jõge (Joalast kuni Popovka külani) poolringis ümber Narova käivad, vähemad enamlaste salgad linna sisselaskmist nõudes. Sakslased avasid tuleandmise. Traattõkete juurde jäi kümmekond surnut ja haavatut maha, võeti mõned vangid ja 2 kuulipildujat. Pealetungimine oli tagasi löödud. Katse vähemate jõududega läbi murda läks nurja. Järgmisest päevast peale hakkas Narva iga päev teateid tulema, et enamlased Jamburgi maanteel vägesid koguvad. Nii kestis see viis päeva.

27. nov. peale lõunat tulid juba kindlad sõnumeid, et lähemate tundide jooksul suuremat pealetungimist oodata on. Sakslaste keskel oli iseäralist loidu olekut märgata. Kaitse Liit oli nõrk, et terve väerinna kaitsmist oma peale võtta. Veel selsamal õhtul tuli Viljandi kommunistiline polk, nagu kõneldakse, tuntud Sihveri juhatusel, Vjaski küla lähedal (umbes 12 versta üleval pool Narva linna) üle jõe.

Ületulekut kergendas asjaolu, et venelased siia omal ajal ajutised puusillad olid ehitanud, mis tervelt oma kohtadel seisid. Vjasti all ületulnud vägesid võis 5-6 roodu olla, umbes 600 meest. Ööpimedus ja suured Kulgu metsad varjasid liikumist. Enamlased pugesid Narvat kaitsvate vägede parema tiiva selja taha. Järgmiseks hommikuks (28. november) oli viljandi kommunistlise polgu eessalgad juba Paemurru külani tunginud. Vaenlane ei olnud Narvast siia poole tulevast raudteest enam kuigi kaugel.

Samal hommikul kell 6 avas vaenlane 3 ½ tollistest väljasuurtükkidest tuleandmise linna peale. Kuulu järele juhatanud Anveldi tuleandmist, kes hiljuti suurtükiväe kooli lõpetas. Granadid kukkusid tihedalt, iseäranis Ivani poole peale, kus pool Peterburi uulitsast maha on põlenud. Tuletõrjujad ei saanud abiks minna, vaenlase tuli tõrjus nad üle silla kesklinna tagasi. Sakslased vastasid elavalt. Muu seas tehti viimaste poolt Popovka küla, linna külje all, kuhu enamlased endid koguma hakkasid, peaaegu tervelt maa tasa. Nagu arvata, oli vastastel nõu siin lootsikutega üle tulles meie pahemale tiivale selja taha pugeda. Ka Kulgu metsadest välja tulnud enamlaste salgad võeti sakslaste poolt kuulipildujate tule alla.

Vastuseks selle peale hakati meie omadele Krenholmi kasarmute akendest selja tagant tuld andma, üks saksa soldat sai äraandliku kuuli läbi surma. Saksa kuulipildujate tuli, mida Kaitse Liit ägeda püssitulega toetas, tegi tugevat hävitustööd. Vangid tõendavad, et ületulnud Viljandi polgu osad peaaegu täieste ära on hävitatud, teiste seas olevat ka Sihver surma saanud. Enamlaste salgad jooksid segaduses laiali.

Võit paremal tiival ei suutnud enam seisukorda päästa. Kell 11 tuli teade, et vaenlane Jõesuus dessanti teeb. Sakslased olid samal hommikul oma patareid Jõesuust ära toonud. Enamlaste miinipaadid pääsesid ilma suurema jõupingutuseta silda, kus nad madruseid maale hakkasid saatma.

Dessanditegemisest kaitses ristlejatüüpusline suurem sõjalaev, vist „Aurora”, mida paar päeva enne seda ka Vaivara lahes ristlemas oli nähtud. Narva vägede pahemat tiiva ähvardas tõsine hädaoht. Jõesuus maale tulnud salgad lähenesid üle Ovi küla Peeterristi kirikule, mis Tallinna maanteel. Seisukord läks järjest tõsisemaks. Kell 2 lõpetasid sakslased tuleandmise, hobused rakendati suurtükkidele ette. Raudteesild ja hobuste sild linna vahel, mis kaks päeva tagasi sakslaste poolt ära oli mineeritud, lasti õhku. Umbes 8-10 miljoniline varandus lendas vastu taevast, raudteeühendus Venemaaga oli pikemaks ajaks katkestatud. Selle järele tõmmasid enamlased oma patareid linnale lähemale, nüüd sadasid kuulid ka siia poole jõge. Sakslased olid ära läinud, Kaitse Liit ei jõudnud tervet väerinda oma käes hoida. Anti käsk taganemiseks. Umbes kolm tundi peale sakslasi, kell 5 p.l. lahkusid Eesti väeosad linnast, ühes nendega tulid ka ametlised asutused ja viimased haritud jõud Narvast ära. Linn on praegu ilma arstideta, kooliõpetajateta ja toidumoonata, Rakverest Narva adresseeritud moonarong saadeti teelt tagasi.

Pikkamööda taganedes – sealjuures tuli Eesti Kaitse Liidust paiguti üle 40 versta jala ära käia – taganesid meie peaväed Jõhvi, kuna järelväed Oru jaama peatama jäid, kust nad abi saades 30. nov uueste Narva poole tagasi nihkuma hakkasid. Enamlased ei olnud Narvast kuigi tugevate jõududega edasi tulnud. 1. detsembril võtsid meie eelväed juba Vaivara tagasi, kusjuures paarkümmend vangi saadi. Järgmise päeva jooksul nihkusid eelväed Korsi jaama ära võttes veel umbes kümmekond versta Narvale lähemale. Samal ajal asus Kaitse Liit Peipsist (Vask-Narvast) peale kuni Anjas-Selo külani umbes paarikümne versta pikkusel maaribal uueste Narova äärde. 3. dets. oli meie soomusrongil kokkupõrkamine Vaivara ja Korsi jaamade vahel Vene madrustega, mis näitab, et enamlaste salgad Korsi selja taga veel mööda metsi ringi luusivad.

Enamlaste seisukord võib lähematel päevadel kaunis tõsiseks minna. Merelt ei ole neil vist sõjalist abi loota, sest inglise laevastiku lähenemise pärast, kes teatavaste juba Liibavist välja sõitnud, on nõukogude valitsus kõigile Vene sõjalaevadele käsu andnud Kroonlinna kindluste varjul ankrud sisse visata. Et raudteesild Naroval õhku on lastud, siis ei või soomusrongide ületoomise juttu olla. Ainult kergemate batareidega võiksid enamlased ehk siia poole jõge pääseda. Vana raudtee sild olevat veel niivõrd terve, et sealt suure ettevaatlikkusega hobuse koormatega üle pääseb. Kokku võttes peab ütlema, et seisukord üleüldiselt tuntavalt on paranenud, mis ka ülemjuhataja kindral Tõnissoni telegrammist näha, kes abivägede juurdeveo põhja poole esialgu seisma on pannud.

Originaal: Ajaleht "Waba Maa" 5. detsember 1918, lk 2.