neljapäev, jaanuar 26, 2012

Meie ebakultuurilikkusest

Arvamusartikkel ajalehes "Tallinna Teataja" nr 235, oktoober 1920

Meie tahame kultuuriline rahvas olla, vähemalt selleks saada, ning ajakirjanduse kohus on kasvatuslikult kaasa aidata. Järelikult peavad ajakirjanikud esimestena ise kultuuriliseks saama.

Kui kaugel oleme ses asjas? "Sotsiaaldemokraat" avaldas oma sügavat põlgust naabrile "Waba Maale”, kes oli tungib inetumalt, äärmiselt taktitumalt Peterburi opteerimise komisjoni esimehe eraelusse, koguni tema isiklikke suhteid kellegi neiuga mitte vaikides, kes teenivat ses komisjonis.

"Sotsiaaldemokraat" nimetab seda õigusega "vaimliseks kaabakluseks". Ta oleks tõesti palju kõrgemal seisnud oma naabrist „Waba Maast", kui ta mitte poleks lõpetanud sama taktituma nuhkimisega tööerakondlase Strandmanni perekonnaelus, heites ette viimase proua masinakirjutamist Londonis — pott sõimab katelt, ühed mustab mõlemad - haruldaselt hästi sobib see vanasõna siia.

„Waba Maa" luurab tänavail siseministri sõite ja ilmutab avalikult, mitu korda siseminister autos, mitu korda hobusel sõitnud. Kas on säärane väiklane närune keelepeks kultuurilises riigis võimalik? On see mõeldav, et kuskil heidetakse ette ministrile tema autosõit, kuna joobnud tõusikud-sahkerdajad pikki tänavaid kihutavad alalist lõbusõitudel. Häbipuna tõuseb palgesse selle ebakultuursuse "matsuse" puhul. Kui tegid seda demagoogilised bolševikud alguses, siis neilt ma parimat ei oodanudki. Nüüd sõidavad autodel Venemaal ainult enamlased, mille tõttu meie opteerimise komisjoni liikmeidki bolševikeks nimetatakse. Aga „Waba Maa" pretendeerib kultuurilise partei häälekandja olla!

Säärane väiklus ja takti tundmuse puudus kompromiteerib meid võõraste ees. Kui see ainult jääks oma peresse! Kui ainult need võõrad seda ei loeks! Mis arvavad nad meist! - oleme barbarid—sest võõraste arvamine pole meile ükskõikne, seni kui elame alles de facto.
Eriti väiklast kadedust avaldab meie seltskond oma ajalehtede kaudu meie kunstnikkude vasta.

Iga riigi auks on tema kunst ja kirjandus, milles püütakse võimalikult hoolitseda, mille järele otsustatakse rahvakultuuri kõrgust. Järelikult peaksime oma ülesehitamist riigis eriti oma kunsti toetamisele rõhku panema. Ent meil ollakse kunstnikkude toetamise asjus eriti vaenulik ja ebaviisakas.

Hiljuti tarvitas „Kaja“ minu stipendiumi vale sõnumit selleks, et meie ainsa plastika tantsijanna edasiõppimise abiraha puhul näruselt näägutada. See pole esimene kord, kus ajakirjanduses sellest näägutatakse. Sest abistajast jätkub vaevalt meie keskmisele sahkerdajale üheks õhtuks kõrtsis joomiseks. Aga meie ajakirjandusel pole häbi seda ette heita.

Nõnda on iga näruse penniga, mis armuleivana kunstnikele visatakse. Sellest tehakse üleriigiline küsimus. Ükski endast lugupidav isik ei julge seda raha vastu võtta, see käib kümme korda enne suus ringi, et ikkagi viimaks välja sülitet saada.

Leidub palju, kes on kadedad kirjanikkude 20% honorari puhul. Neile meeldib palju enam endine kirjaniku tüüp, nälgind sissevajunud põsil, närustes riietes, kes lõpetab traagiliselt Liivi sarnaselt oma elu hullumajas. Neile meeldib ideeline kirjanik, kel häbi oma tööst tasu nõuda, sellega kaubelda. Uus materialistlik kirjanik aga tahab oma tööst tasu, ehk küll kõige väiksema osa näol, võrdlemisi paberi, trükitöö ja vahelkauplemise kasuga. Uus kirjanik streigib, nälgib ning see on tema ebavoorus. Ideelisel kirjanikul on lubatud teenida muul alal—kooliõpetajana, ajakirjanikuna, kantselei ametnikuna, kuid öösi võib ta ideeliselt literatuuri teha ning kaupmehi rikastada.

Koguni keegi kõrgem ametnikudaam teinud ettepaneku kirjanikelt nõuda 30 prots. honorarist riigi kasuks. See daam nähtavasti oli eriti kade meie kirjanikkude rikkaks saamise võimalusest. Kirjanik-kunstnik olgu ideeline, seepärast nälgigu ta ning ärgu küsigu abirahasid.

Kui palju miljonid on halva majapidamise, kuritarvituste, sahkerdamiste läbi riigile kaduma läinud, seda ei oska keegi kokku arvestada, sest summad on liiga kõrged ja imponeerivad. Väiksed kümnetuhandeliste stipendiumid on kergesti ettekujutatavad. Radikaalse mõtlemisega sahkerdamisega, marodeerimise, salakaubavedamise vastu oleks võimalik ammugi need kunstnikkude stipendiumid kokku saada.

Eriti sallimatumad on meie "kultuurilised" ajakirjanikud tantsukunsti vastu. Nagu poleks see tõsine kunst, mille heaks maksab end kulutada. Meie Estonia teater on seni pidanud võõraid tantsujuhatajaid omade puudusel tarvitama. Tants, eriti plastika, on sedavõrd lähedalt seotud teatri unstiga — ooperi, opereti ja draamaga, et ei suuda üleüldse enam kujutella teatrit tantsuta — plastikata. Selle puudus riivab meie ilutunnet.

Kevadel ei leidunud valitsusel 70.000 marka Estonia sinfoonia orkestrite kindlustuseks puudujäägi puhul. Linnavalitsus üüris Harjuvärava mäe vene halvamaigulisele tingel-tangel kõrtsile kabareele ning muusikandid kauplesid end kõrtsidesse joobnutele mängimiseks. Nüüd jääb Tallinna sinfooniaorkester küsitavaks, kuna Tartu orkester nii suvel kui talvel muusikat arendab.

Tartu on alati meie rahva iseolemist suutnud alal hoida ja edendada. Vist tuleb tal nüüdki eesti rahva au päästmiseks esimene olla. Tallinna läbi oleksime ammugi ärisse uppunud, oma kultuuri sootumaks jalge alla tallanud.

Eriti nüüd valimiste eel heidetakse enesist kergeimgi kultuurilikkuse kate ning elementaarne viisakus vastaste suhtes. Kõik abinõud on lubatud. Algab üleüldine pesupesemine. Mait Metsanurk kahetses, et pole võimalik oma pesu pesta — tuleb alati võõrast pesta.

Partei ajakirjandus peab tõesti ainult võõrast pesu pesema. Ses asjas, iseäranis valimiste eel, ei taltsuta keegi oma keelepeksu ega laimuinstinkte, ei vali abinõusi ega sõnu: haavatakse ilmsüütumaid, tehakse ülekohut, kooritakse ja nülitakse ligimene paljaks ning naelutatakse sel kujul suure tee veere.

Mujal ilmas areneb seltskond takti tundmises, korrektsuses, viisakuses ligimese ning ka vaenlase vastu. Meil unustatakse sageli kõik piirid, mis sobib ja mis ei sobi.

Ajakirjandus on sel kujul seltskonnale ebakultuurilikkuse eeskujuks, selle virgutajaks ja õhutajaks.

Marta Sepp

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

miks sa nii harva kirjutad ja vanad postitused ära kustutasid? vanasti olin püsilugeja nüüd sarnaned infopartisaniga.


tervates Liisa!

Anonüümne ütles ...

Ma moraalselt ei jõudnud liiga tuntud blogi enam pidada.