Palume siia aadressita reklaami mitte panna

Eesti Posti lehelt on raske leida kohta, kus saaks loobuda postkaste ummistavast reklaamist. Lingi leiab, kui internetis ringi käia. Siin see on.
Kirjutad neile avalduse ja nad saadavad kleepsu või lähed ise postkontorisse ja küsid kleepsu.
Aga nad pole jätnud võimalust, et ma võiks selle kleepsu ise välja trükkida.

Miks on see info nii raskesti leitav? Vastus: kuna Eesti Post ise teenib ka erineva paberreklaami postitamisega.
Kuna ma ei viitsinud avaldust teha, siis tegin ise kleepsu. Olge lahked kasutama!

Tekst on sama, mis Eesti Posti kleepsul. Pasun on peaaegu sama: puudub firma nimi ja pasun on pisut keeratud. Kleepisin selle oma postkastile, saab näha, kas mõjub. Igatahes ma tean, et postiljonil on hea meel, kui ta ei pea eraldi kõikidesse postkastidesse reklaami toppima, sest nii võivad päriskirjad jms muu pahna vahel kaotsi minna.

Meie ebakultuurilikkusest

Arvamusartikkel ajalehes "Tallinna Teataja" nr 235, oktoober 1920

Meie tahame kultuuriline rahvas olla, vähemalt selleks saada, ning ajakirjanduse kohus on kasvatuslikult kaasa aidata. Järelikult peavad ajakirjanikud esimestena ise kultuuriliseks saama.

Kui kaugel oleme ses asjas? "Sotsiaaldemokraat" avaldas oma sügavat põlgust naabrile "Waba Maale”, kes oli tungib inetumalt, äärmiselt taktitumalt Peterburi opteerimise komisjoni esimehe eraelusse, koguni tema isiklikke suhteid kellegi neiuga mitte vaikides, kes teenivat ses komisjonis.

"Sotsiaaldemokraat" nimetab seda õigusega "vaimliseks kaabakluseks". Ta oleks tõesti palju kõrgemal seisnud oma naabrist „Waba Maast", kui ta mitte poleks lõpetanud sama taktituma nuhkimisega tööerakondlase Strandmanni perekonnaelus, heites ette viimase proua masinakirjutamist Londonis — pott sõimab katelt, ühed mustab mõlemad - haruldaselt hästi sobib see vanasõna siia.

„Waba Maa" luurab tänavail siseministri sõite ja ilmutab avalikult, mitu korda siseminister autos, mitu korda hobusel sõitnud. Kas on säärane väiklane närune keelepeks kultuurilises riigis võimalik? On see mõeldav, et kuskil heidetakse ette ministrile tema autosõit, kuna joobnud tõusikud-sahkerdajad pikki tänavaid kihutavad alalist lõbusõitudel. Häbipuna tõuseb palgesse selle ebakultuursuse "matsuse" puhul. Kui tegid seda demagoogilised bolševikud alguses, siis neilt ma parimat ei oodanudki. Nüüd sõidavad autodel Venemaal ainult enamlased, mille tõttu meie opteerimise komisjoni liikmeidki bolševikeks nimetatakse. Aga „Waba Maa" pretendeerib kultuurilise partei häälekandja olla!

Säärane väiklus ja takti tundmuse puudus kompromiteerib meid võõraste ees. Kui see ainult jääks oma peresse! Kui ainult need võõrad seda ei loeks! Mis arvavad nad meist! - oleme barbarid—sest võõraste arvamine pole meile ükskõikne, seni kui elame alles de facto.
Eriti väiklast kadedust avaldab meie seltskond oma ajalehtede kaudu meie kunstnikkude vasta.

Iga riigi auks on tema kunst ja kirjandus, milles püütakse võimalikult hoolitseda, mille järele otsustatakse rahvakultuuri kõrgust. Järelikult peaksime oma ülesehitamist riigis eriti oma kunsti toetamisele rõhku panema. Ent meil ollakse kunstnikkude toetamise asjus eriti vaenulik ja ebaviisakas.

Hiljuti tarvitas „Kaja“ minu stipendiumi vale sõnumit selleks, et meie ainsa plastika tantsijanna edasiõppimise abiraha puhul näruselt näägutada. See pole esimene kord, kus ajakirjanduses sellest näägutatakse. Sest abistajast jätkub vaevalt meie keskmisele sahkerdajale üheks õhtuks kõrtsis joomiseks. Aga meie ajakirjandusel pole häbi seda ette heita.

Nõnda on iga näruse penniga, mis armuleivana kunstnikele visatakse. Sellest tehakse üleriigiline küsimus. Ükski endast lugupidav isik ei julge seda raha vastu võtta, see käib kümme korda enne suus ringi, et ikkagi viimaks välja sülitet saada.

Leidub palju, kes on kadedad kirjanikkude 20% honorari puhul. Neile meeldib palju enam endine kirjaniku tüüp, nälgind sissevajunud põsil, närustes riietes, kes lõpetab traagiliselt Liivi sarnaselt oma elu hullumajas. Neile meeldib ideeline kirjanik, kel häbi oma tööst tasu nõuda, sellega kaubelda. Uus materialistlik kirjanik aga tahab oma tööst tasu, ehk küll kõige väiksema osa näol, võrdlemisi paberi, trükitöö ja vahelkauplemise kasuga. Uus kirjanik streigib, nälgib ning see on tema ebavoorus. Ideelisel kirjanikul on lubatud teenida muul alal—kooliõpetajana, ajakirjanikuna, kantselei ametnikuna, kuid öösi võib ta ideeliselt literatuuri teha ning kaupmehi rikastada.

Koguni keegi kõrgem ametnikudaam teinud ettepaneku kirjanikelt nõuda 30 prots. honorarist riigi kasuks. See daam nähtavasti oli eriti kade meie kirjanikkude rikkaks saamise võimalusest. Kirjanik-kunstnik olgu ideeline, seepärast nälgigu ta ning ärgu küsigu abirahasid.

Kui palju miljonid on halva majapidamise, kuritarvituste, sahkerdamiste läbi riigile kaduma läinud, seda ei oska keegi kokku arvestada, sest summad on liiga kõrged ja imponeerivad. Väiksed kümnetuhandeliste stipendiumid on kergesti ettekujutatavad. Radikaalse mõtlemisega sahkerdamisega, marodeerimise, salakaubavedamise vastu oleks võimalik ammugi need kunstnikkude stipendiumid kokku saada.

Eriti sallimatumad on meie "kultuurilised" ajakirjanikud tantsukunsti vastu. Nagu poleks see tõsine kunst, mille heaks maksab end kulutada. Meie Estonia teater on seni pidanud võõraid tantsujuhatajaid omade puudusel tarvitama. Tants, eriti plastika, on sedavõrd lähedalt seotud teatri unstiga — ooperi, opereti ja draamaga, et ei suuda üleüldse enam kujutella teatrit tantsuta — plastikata. Selle puudus riivab meie ilutunnet.

Kevadel ei leidunud valitsusel 70.000 marka Estonia sinfoonia orkestrite kindlustuseks puudujäägi puhul. Linnavalitsus üüris Harjuvärava mäe vene halvamaigulisele tingel-tangel kõrtsile kabareele ning muusikandid kauplesid end kõrtsidesse joobnutele mängimiseks. Nüüd jääb Tallinna sinfooniaorkester küsitavaks, kuna Tartu orkester nii suvel kui talvel muusikat arendab.

Tartu on alati meie rahva iseolemist suutnud alal hoida ja edendada. Vist tuleb tal nüüdki eesti rahva au päästmiseks esimene olla. Tallinna läbi oleksime ammugi ärisse uppunud, oma kultuuri sootumaks jalge alla tallanud.

Eriti nüüd valimiste eel heidetakse enesist kergeimgi kultuurilikkuse kate ning elementaarne viisakus vastaste suhtes. Kõik abinõud on lubatud. Algab üleüldine pesupesemine. Mait Metsanurk kahetses, et pole võimalik oma pesu pesta — tuleb alati võõrast pesta.

Partei ajakirjandus peab tõesti ainult võõrast pesu pesema. Ses asjas, iseäranis valimiste eel, ei taltsuta keegi oma keelepeksu ega laimuinstinkte, ei vali abinõusi ega sõnu: haavatakse ilmsüütumaid, tehakse ülekohut, kooritakse ja nülitakse ligimene paljaks ning naelutatakse sel kujul suure tee veere.

Mujal ilmas areneb seltskond takti tundmises, korrektsuses, viisakuses ligimese ning ka vaenlase vastu. Meil unustatakse sageli kõik piirid, mis sobib ja mis ei sobi.

Ajakirjandus on sel kujul seltskonnale ebakultuurilikkuse eeskujuks, selle virgutajaks ja õhutajaks.

Marta Sepp

Lühike remont aastal 1985

Pärast remonti avas taas uksed Kooperatiivkaubastu 10. kauplus Sõpruse puiesteel. Asejuhataja Margit Mäeots, kuidas tehtuga rahul olete?

"Oleme rahul. Remont kestis küll suhteliselt lühikest aega - kolm ja pool kuud. Ometi ootasime kõik, nii juhtkond, müüjad kui muu töö tegijad, taasavamist pikisilmi. Vastselt korda tehtud ruumides on hea töötada. Eks remontijad nägid siin vaeva ka. Põrandate ja nende alla jäävaga tegeles Teenindusministeeriumi REVi 1. jaoskond, sisetööd tegi meie kaubastu oma remondigrupp. Täiesti nüüdisaegne on sisekujundus, autoriteks keerulise nimetusega asutuse, Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu Töö ja Juhtimise Täiustamise Keskinstituudi Eesti filiaali inimesed."

"Ega me müügi- ja laopinda juurde saanud, põhiline oli poele tänapäevasema ilme andmine. Üks külmlett lisandus siiski ja mahlaosakond eraldati suurest saalist. Meil on iseteenendamine, enamik kaupu konteinerites. Mugav osta ja müüa. Kaupleme paljuga, alates lihast ja vorstist ning lõpetades mitmesuguste konservide ja kuivainetega. Põhiline on muidugi puu- ja köögivili. Nüüd, kevade lähenedes suureneb pakutava valik iga päevaga. Nii et palume külastada!

Meie uksed on lahti tööpäevadel kella 9-20, tund aega lõunat vahepeal. Laupäeval lõpetame töö kell 18, pühapäeval kaks tundi varem. Aadress on ikka endine - Sõpruse puiestee 249 ."

Jutt pärineb 1985. aasta Õhtulehest. Praegu asub samal aadressil Konsum, mis on tollase ETKVL-i õigusjärglane. Jutus on huvitav lõik poe lahtiolekuaegadest. Kuna ENSV oli tööliste riik, siis oli müüjatele ette nähtud lõunapaus ja nädalvahetusel lühemad tööpäevad. Suurem osa poode olid pühapäeval üldse suletud.

Kuidas isamaalased ja Savisaar 19 aastat tagasi nagistasid

Muudkui nagistame (Ajalehest TeRe 1991)

Vaevalt oli Eesti iseseisvus ja autoriteetsete riikide tunnustus käes, kui taas läks kohalikuks naginaks nagu oodatagi võis. Üks osa eriti võitlevaid radikaale ilmselt ei talu vähegi kestvamat — olgu või suhtelist — kodurahu. Iseäranis hea on praegust võimu ja valitsust manada rahva püsimajäämise, kodakondsuse, riigipiiri, kaitseliidu (intrid ja teised aferistid on need iga eestlase jaoks põhilised probleemid väga hellaks ja valusaks teinud) ja muu säärasega manipuleerides.

Et Rüütel on rahva seas armastatud — sellest ei saa üle ega ümber —, siis tema ründamine ei tõota praegu edu. Iseasi on valitsusjuht Savisaar ja teised. Vabariigipirukas näib mõnelegi mehele käeulatuses ja konkurentide kõrvale nügimiseks pole ükski võte liiga karm.

Sellest kirjutab ka A. Sõelsepp. Ta loetleb poliitikaelu viimane aja sündmusi, mis tema hinnangul annavad selget tunnistust Eestisisese konfrontatsiooni tahtlikust õhutamisest. Ühe näitena toob A.S. Tallinna Raekoja platsil toimunud miitingut, mis nagu pidi kaitsma Eesti kodakondsust.
"Läksin sinna heade mõtetega, sest iga eestlane tahab õiglast kodakondsuseseadust. Aga tõsise jutu asemel jäid sealt silma ja kõrva tigedusest nõretavad loosungid, sõnad ja paraku ka näod… Mis õigus on sõimata valitsust ja rahvarinnet neil, kes ise ainult käravad ja segadust külvavad? Nüüd nad tahavad tagantjärele tehtud mehed olla ja Eesti iseseisvuse enda arvele kanda."
Ta leiab, et Velliste vanad kõned on liigselt esile tõstetud, valitsust ja tema juhti aga alandatakse ülekohtuselt, ning lõpetuseks tahab teada minu arvamust selle kohta.

A. Sõelsepp tõukab mind libedale teele, aga olgu. Lühidalt.

Praegu on moes meenutada, kuidas Trivimi Velliste 1988. aastal tõde kuulutas. Ta ütles tõesti suure rahvahulga ees välja seda, mis kõigil hingel. Aga väita, et T.V. nägi kaugemale ette kui kõik teised, oleks desinformatsioon. Poliitikas on tahtis mitte ainult mida öelda, vaid ka kuidas ja millal öelda. Muidugi tahtsid tollal iseseisvat Eestit ka rahva liidrid, ühtlasi vastutavad poliitikud, kes mitmesugustel tribüünidel sõna võtsid. Aga kui ka Rüütel ja Savisaar ja Lauristin ja kõik teised oleksid iseenda ja rahva sügavaima soovi tollal valjusti ja nõudena välja hõiganud, oleks laulvale revolutsioonile kiire lõpp tehtud. Janajevit ja kompaniid poleks siis vaja olnud, sest demokraatlik mõtteviis suures perestroikariigis alles tärkas. Vellistel oli võimaik rohkem öelda — ja ta ütles.

Jutu lõpp puudub 12. augusti postituses mainitud asjaoludel

Kuidas me 19 aastat tagasi elasime

Võitlused järjekordades

Helistas koolitatud bassihäälega isandamees ja kutsus piimasappa. Pärnu maanteel (Roosikrantsi ja Vabaduse platsi vahel) asuvasse piimapoodi oli toodud piima. "Te vaadake, mis siin toimub: väike tüdruk pigistati ukse vahel vigaseks! Härrad ajakirjanikud — see on ju p i i m a saba! Kas tõesti on juba ka piima pärast tarvis kakelda, härrad ajakirjanikud? Kuhu me oleme jõudnud!"

Ma siiski ei läinud sinna sappa, seda poleks vaja olnud, sest ma olen juba n ä i n u d. Nagu me kõik. Mõni aasta tagasi hakkasime nägema jõhkrad heitlusi viina ja õllesabades, sellele eeltreeningule järgnesid suitsusabad, viimasel ajal näeme järjekordi kõikjal, kus midagi vähegi taskukohast müüdaval või saadaval.

"Ahh, neid nüüdseid ajakirjanikke, enam ei viitsi kusagile tulla, kus just poliitilist kaklust pole," kurtis isandamees. (Tüdruku ukse vahel vigastamise kohta kuulasin siiski järele— üks väike leedi oli tõesti muljuda saanud, kuid õnneks siiski mitte viga, seekord.)

Järgmisel päeval kohtusime tolle mehe, pensionipõlve pidava kauaaegse kaubandustöötaja härra T-ga. Ta meenutas kõledat nõukogulikku pärastsõjaaegea, mil ta pimedas välja minnes pani haamri taskusse — enesekaitseks. Ta meenutas kotipoisse, varemeid, telliskivist üürimajja salaja ehitatud ahju, mille korstna jaoks raiuti auk välisseina, pimedaid õhtuid tattninalambi valguses, meenutas ka ööpäevaseid suhkru ja jahusabasid. Isegi lapsed jäeti siis koolist koju järjekorda seisma, et pere saaks rohkem suhkrut või jahu. Need sabasseismised olid eluliselt tähtsad toimingud (võibolla tähtsamad kui tänased piimasabad ja igal juhul tähtsamad kui viinasabad), ometi väidab härra T., et vähemalt tema ei näinud tollal sääraseid jõhkraid trügimisi ja halastamatuid jõuvõtteid, mis iseloomustavad meieaegseid millegi vajaliku hankimisi. Midagi on härra T. arvates inimeste loomuses hirmsasti kiiva läinud ja see on paraku kulmineerunud just nüüd, mil Eestimaal kauaihatud vabadus käes. Ons see aastakümnetega akumuleerunud kurjus ja julmus, mis nüüd raginal välja lahvatab? Õigusetus vangiolukorras hoolisime üksteisest, nüüd suisa sugugi mitte. Võib-olla see ainult paistab nii, püüdis vanahärra end igasuguse veendumuseta lohutada, võibolla on nii ainult pealispinnal?

Moskva kolleeg Pavel Gurevitš kirjutas "Literaturnaja Gazetas" poisist, kes tallati surnuks leivasabas. Peatumata kriminaalsetel üksikasjadel nentis ta kibedalt: "Kui hangitakse elatist, siis, selge see, on ka haavatuid ja tapetuid..." Mis siis ikka. Elatise muretsemise tasandeid on muidugi mitmesuguseid. Väeti inimene näiteks, kelle käsutada on vaid väärtusetud rublad, piirdub oma võitlustes halvemal juhul letitöötaja läbisõimamisega, ta võib nügida oma nõrga jõuga teist endasugust ja muu säärasega hakkama saada.

Jutu lõpp puudub üleeelmises postituses mainitud asjaoludel. Tegevus toimub äsja taasiseseisvunud Eestis 1991. aastal.

Mis juhtus 19 aastat tagasi?

Muretus (Mõtelus ajalehest TeRe).

Riigipöördekatse hoiab meeli endiselt ärevil. Sellest räägitakse jätkuvalt. Elus palju näinud onu Hannes ütleb, et muidugi mängis ajalugu meile avantüristide abiga häid võimalusi, aga ikkagi teeb talle muret... muretus. Ta tõestab seda arvamust kahe omavahel lähedase seigaga: esiteks, liiga paljudele tuli putš ootamatult ja, teiseks, liiga levinud on eufooria, et mustad jõud on murtud ja võit on päris käes. "Üks asi on ta-gantjärele tark olla ja edasi magada," ütleb onu Hannes, "teine asi aga on õppust võtta ja edasi minna." Härra Bush äiutas meid putšijärgsel pressi-konverentsil väitega, et nüüdsest on riigipööre N. Liidus välistatud. Hoidku taevas meid seda tõsiselt võtmast! (Aga võetakse.)

Järjekordne ootamatus on seda libedam tulema, mida altimad me säärastele äiutustele oleme. Ja mida kergemalt me võtame Andrejevaid ja Žirinovskeid, Koganeid ja Sepelevitšeid, "Nadeždat" ja uue Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutajaid. Ehkki nad ajavad jampsi suust välja, pole nad tegelikult klounid. Kui palju kordi on enne Gorbatšovi hüüatatud: "Ka sina, Brutus!" ("Ka sina, Leonid!" jne.) ning imestatud, endal nuga seljas.

Kuidas sai putš Gorbatšovile ootamatult tulla, kui N. Liidu perestroika tagasipööramise avalikud katsed algasid juba vähemalt kevadel 1988, mil vanameelsed andsid lipu Niina Andrejeva kätte, kes ei saa reeta oma stalinlikke põhimõtteid. See ja kõik järgnenu (kindralite ja Koganite sõjakaist ähvardustest Žirinovski räuskamiseni) toimus presidendi silme all! Ta ise soovis head teed Jakovlevile, Sevardnadzele ja Bakatinile, ise võttis enda kõrvale Krjutškovi, Pugo, Pavlovi ja teised.

Kui tarmukalt ta tõestas Kongressile asepresidendikandidaadi Janajevi hiilgavaid omadusi, mäletate? Ta ise komplekteeris mässustaabi! Ja nüüd äreval hetkel Krimmi sõites ta vähemalt pidi aimama, mis tulla võib. Vähe sellest, jäeti mõnedki põhilised nõudmised - näiteks Baltikumi kettipanek - läksid kokku Gorbatšovi enda tahtmistega; ainult relvajõu kasutamine ei sobinud tema make up' ga.

Ning, ütleb onu Hannes, kas polnud võimalik mõttekäik: pärast seda, kui kurjategijad on musta töö ära teinud, tõuseb tervisevetel puhanud Gorbatšov nagu fööniks tuhast, ta on märter, demokraadina annab ta Baiti ahelas ühe lüli järele, koristab mingiks ajaks tänavatelt tankid, teeb veel mõne elegantse žesti ja ütleb palju kauneid sõnu, mispeale Bush, Koivisto ja Nobeli komitee aplodeerivad...

Et sedapuhku nii ei läinud, on Jeltsini süü. Boriss ei ütelnud raskel ajal: "Miša, sul pole õigus!" ega lasknud end ka vangi võtta, vaid hoopis lõi mässajad uppi. Onu Hannes aga väidab, et ta ei näinud esimesel pressikonverentsil teleris Gorbatšovi silmis vaimustust. Praegu on Gorbatšov muidugi sunnitud puistama aparaati (NLKPst KGBni).

Jutu lõpp puudub eelmises postituses mainitud asjaoludel. Jutt käib Augustiputšist Moskvas
augustis 1991. aastal. Seda kasutas ära Eesti NSV Ülemnõukogu ja kuulutas Eesti iseseisvaks.

Kõik müügiks? Ajakirjanike mure aastal 1991

Kaes on jõulukuu, liginemas on rahu, rõõmu ja saamise pühad, mistõttu on väga ebameeldiv kujutada, et tänases vormiliselt vabas Eestis valitseb tegelikult inimvaenulikkus ja hoolimatus nende vastu, kes on loonud praegused vähesedki olemasolevad rikkused. Tänase loo põhjaks on valdkond, mille sees olen aastaid olnud — ajakirjandus.

Aastakümneid oli ajakirjandus kasulik äri, mille olid oma valdusse haaranud kompartei ja ka kirjastus „Perioodika" (vaesemad väljaanded). Ajakirjanikud orjasid seda äri, saades kätte mikroosa leenitust (tõsi, ausad ajakirjanikud, aga neid oli stalinlik-brežnevlikule koolile vaatamata enamus - teenisid stresse, infarkte ja parteibosside pahameel, aga nad tegid, mida suutsid ja mida too aeg vähegi võimaldas). Ajakirjanike tööga teeniti välja trükikojad ja muud varandused.

Siis tuli Eesti Vabariik tagasi. Ka selles olid ajakirjandusel erilised teened. Aga ajakirjanduse tegemine muutus kole kulukaks - paber, trükkimine, levitamine, kõik kallinesid. Ehkki ajakirjandusel olid päised peast võetud, muutus ta tülikaks. Mitte ainul sisul, vaid ka majanduslikult. Nõnda jõudiski kätte aeg ja võimatus ajakirjandus põlvili suruda. Meie võimsaim kirjastus- ja polügraafia-kompleks, endine EKP KK Kirjastus, anti üle riigiasutusele, Kultuuriministeeriumile. Teadagi ei oska see muuks määratud ministeerium sihukese monstrumiga midagi peale hakata.

Siiski valmistas ministeerium valitsusele ette kava, kuidas Ajakirjandusmaja toimetused ajakirjanike enda kätte anda. Minu meelest oi too kava igas normaalne: igale toimetusele anda võimalus valida oma eksisteerimis- ja omandivorm. Väljaannete saatust oleks põhimõtteliselt määranud tema tegijad. Muidugi oleks iseseisvumine ärikogemusteta toimetustele lisaraskusi tekitanud, aga ilma raskusteta enam ei saa, ja kõigile oleks jäetud võrdne šanss. Kultuuri- ja lasteajakirjandusele lubati toetust.

Pika venitamise peale jõudis asi valitsuse ette. Järgivast maletamisest täpne info puudub. Igatahes on teada, ei Kultuuriministeeriumi esialgse projekti lükkas valitsus tagasi. Pole praegu olulinegi, kes oid need inimesed, kelle ajakirjandusevastane tarm siin mängus oli, igatahes ülemöödunud neljapäeval toimunud valitsuse istungi oldi uue jutuga. Et valitsuse otsus oli vähemalt kuni selle teisipäevani salastatud (istung oli nii kinnine, et arutama ei kutsutud isegi Ajakirjanike Liidu esindajat!), siis sain nende ridade kirjutamise ajal (lugu läks teisipäeval trükikotta) tugineda vaid infole, mis pisitasa paratamatult ka kõige tugevamini suletud uste vahelt välja immitseb. Kunagi tuleb niikuinii kõik avalikuks ja asjaosalised lähevad kahtlemata Eesti ajakirjanduse ajalukku. Kui mu teave on vale, siis palun vabandust. Tahaksin väga, et see teave oleks vale, aga enam pole võimalik oodata. Oht on siinsamas. (Olen Edgar Savisaart alati targaks inimeseks pidanud, aga tark olemine ei tähenda alati
(vahelõik puudub)

"TeRe" sündis mäletatavasti tänavu aprillis, raskel ajal, mil uue lehe tegemine oli küllalt riskantne (mõne teise väljaande kõrbemine on seda kinnitanud); väljamõtlejaiks ja teostajaiks olid mitte ärimehed ja kirjastajad, vaid ajalehe praegusedki tegijad. Kõik on nendelt: nimi, idee, lehe tänaseks kujunenud üsna stabiilne maine ja sõpruskond (kioskitest kaob leht kähku, tellijaid kogusime märksa rohkem, kui oodata oskasime). "TeRe" tegijad ei rajanud oma arvestusi kiirele võidule, nad kogusid punkte rahulikult, kuid sihikindlalt, ruttamata ja sinna-tänna heitlemata oma nappe võimalusi arvestades. Ja nad teavad oma sihti, nagu ka oma puudusi. Tilluke, halvasti varustatud toimetus on lehe sünnitaja, ideede genereerija ja elluviija, tema renomee looja ja hoidja Mis õigus on kellelgi teisel või kolmandal niisugust ajalehte müüa veel kellelegi? See on rusika õigus, võimu omaja õigus oriinimeste vaimuga loodut maha parseldada või lihtsalt nurka visata. Väärtuse loonud orja soov ega arvamus ei maksa muidugi midagi. Ajakirjandusmaja piiramine on kestnud juba kolm kuud ja resultaadid on käegakatsutavad ka valitsuse salaistungiteta Ajakirjanike loov töömeeleolu on asendunud masendusega. Mõnelegi kõrgele mehele on eriti meelepärane see, et toimetuste ühisrinne Eesti trükiajakirjanduse eest seismisel on murenenud, edasiviiva loomingulise konkurentsi asemele on tulnud rivaalitsemine, salatsemine, nügimine, kohati tundub, et suisa vaen.

Hindan väga kõrgelt "Rahva Häält" ja tema toimetust, kuid võõristav on tõdeda et meie esilehe peatoimetaja ajab ainult oma asju, kasutades osavasti oma parteikarjääriaegseid tõhusaid sidemeid, aga ka Ajalehtede Liidu juhatuse liikme seisust. Ajalehtede Liit, mis asutati ajalehtede õiguste ja majanduslike võimaluste eest seismiseks, on tõesti paju ära teinud ajakirjanike ha-rimiseks välisriikides, kuid praegusse võitlusse pole sekkunud. Esimehel A. Jugastel oleks see ka ebamugav, sest ta on valitsuse palgal. Direktor Ü. Russak aga on lahkumas oma uude lehte ja mõistetavalt tegeleb peaasjalikult sellega. Samas peaks nüüd ometi siililegi selge olema, et praegusest soost on võimalik välja rabelda vaid Ajakirjandusmaja toimetuste ühiste jõupingutustega. Enamikku lugejaid muidugi ei huvita see olukord, milles üks või teine Ajakirjandusmaja toimetus sipleb, teda huvitab see, mida talle lugeda pakutakse. Siiski toon ühe näite, millises absurdses, uskumatult tobedas olukorras tuleb töötada.

Endist kirjastust enam ei ole, uut veel ei ole. Toimetused on seetõttu pandud omal käel paberit otsima. Iseenesest täielik nõmedus (juba on teada juhtumeid, kui omal käel väljakaubeldud paberikoormad on piiri taha pidama jäänud), aga sedagi teha on võimatu, sest toimetustel pole ju raha (mõned elutoimetused väljaarvatud). Tellimustest korjunud raha kätte ei saa.

Jutu lõpp ka puudub
Antud jutt leitud juhuslikult ajaleht TeRe väljalõike, mis õpetas soome keelt, tagaküljelt. Seepärast on keskelt ja lõpust lõigud puudu. Igatahes kehtis veel rubla ja peaminister oli Savisaar.