Neljapäev, august 12, 2010

Kõik müügiks? Ajakirjanike mure aastal 1991

Kaes on jõulukuu, liginemas on rahu, rõõmu ja saamise pühad, mistõttu on väga ebameeldiv kujutada, et tänases vormiliselt vabas Eestis valitseb tegelikult inimvaenulikkus ja hoolimatus nende vastu, kes on loonud praegused vähesedki olemasolevad rikkused. Tänase loo põhjaks on valdkond, mille sees olen aastaid olnud — ajakirjandus.

Aastakümneid oli ajakirjandus kasulik äri, mille olid oma valdusse haaranud kompartei ja ka kirjastus „Perioodika" (vaesemad väljaanded). Ajakirjanikud orjasid seda äri, saades kätte mikroosa leenitust (tõsi, ausad ajakirjanikud, aga neid oli stalinlik-brežnevlikule koolile vaatamata enamus - teenisid stresse, infarkte ja parteibosside pahameel, aga nad tegid, mida suutsid ja mida too aeg vähegi võimaldas). Ajakirjanike tööga teeniti välja trükikojad ja muud varandused.

Siis tuli Eesti Vabariik tagasi. Ka selles olid ajakirjandusel erilised teened. Aga ajakirjanduse tegemine muutus kole kulukaks - paber, trükkimine, levitamine, kõik kallinesid. Ehkki ajakirjandusel olid päised peast võetud, muutus ta tülikaks. Mitte ainul sisul, vaid ka majanduslikult. Nõnda jõudiski kätte aeg ja võimatus ajakirjandus põlvili suruda. Meie võimsaim kirjastus- ja polügraafia-kompleks, endine EKP KK Kirjastus, anti üle riigiasutusele, Kultuuriministeeriumile. Teadagi ei oska see muuks määratud ministeerium sihukese monstrumiga midagi peale hakata.

Siiski valmistas ministeerium valitsusele ette kava, kuidas Ajakirjandusmaja toimetused ajakirjanike enda kätte anda. Minu meelest oi too kava igas normaalne: igale toimetusele anda võimalus valida oma eksisteerimis- ja omandivorm. Väljaannete saatust oleks põhimõtteliselt määranud tema tegijad. Muidugi oleks iseseisvumine ärikogemusteta toimetustele lisaraskusi tekitanud, aga ilma raskusteta enam ei saa, ja kõigile oleks jäetud võrdne šanss. Kultuuri- ja lasteajakirjandusele lubati toetust.

Pika venitamise peale jõudis asi valitsuse ette. Järgivast maletamisest täpne info puudub. Igatahes on teada, ei Kultuuriministeeriumi esialgse projekti lükkas valitsus tagasi. Pole praegu olulinegi, kes oid need inimesed, kelle ajakirjandusevastane tarm siin mängus oli, igatahes ülemöödunud neljapäeval toimunud valitsuse istungi oldi uue jutuga. Et valitsuse otsus oli vähemalt kuni selle teisipäevani salastatud (istung oli nii kinnine, et arutama ei kutsutud isegi Ajakirjanike Liidu esindajat!), siis sain nende ridade kirjutamise ajal (lugu läks teisipäeval trükikotta) tugineda vaid infole, mis pisitasa paratamatult ka kõige tugevamini suletud uste vahelt välja immitseb. Kunagi tuleb niikuinii kõik avalikuks ja asjaosalised lähevad kahtlemata Eesti ajakirjanduse ajalukku. Kui mu teave on vale, siis palun vabandust. Tahaksin väga, et see teave oleks vale, aga enam pole võimalik oodata. Oht on siinsamas. (Olen Edgar Savisaart alati targaks inimeseks pidanud, aga tark olemine ei tähenda alati
(vahelõik puudub)

"TeRe" sündis mäletatavasti tänavu aprillis, raskel ajal, mil uue lehe tegemine oli küllalt riskantne (mõne teise väljaande kõrbemine on seda kinnitanud); väljamõtlejaiks ja teostajaiks olid mitte ärimehed ja kirjastajad, vaid ajalehe praegusedki tegijad. Kõik on nendelt: nimi, idee, lehe tänaseks kujunenud üsna stabiilne maine ja sõpruskond (kioskitest kaob leht kähku, tellijaid kogusime märksa rohkem, kui oodata oskasime). "TeRe" tegijad ei rajanud oma arvestusi kiirele võidule, nad kogusid punkte rahulikult, kuid sihikindlalt, ruttamata ja sinna-tänna heitlemata oma nappe võimalusi arvestades. Ja nad teavad oma sihti, nagu ka oma puudusi. Tilluke, halvasti varustatud toimetus on lehe sünnitaja, ideede genereerija ja elluviija, tema renomee looja ja hoidja Mis õigus on kellelgi teisel või kolmandal niisugust ajalehte müüa veel kellelegi? See on rusika õigus, võimu omaja õigus oriinimeste vaimuga loodut maha parseldada või lihtsalt nurka visata. Väärtuse loonud orja soov ega arvamus ei maksa muidugi midagi. Ajakirjandusmaja piiramine on kestnud juba kolm kuud ja resultaadid on käegakatsutavad ka valitsuse salaistungiteta Ajakirjanike loov töömeeleolu on asendunud masendusega. Mõnelegi kõrgele mehele on eriti meelepärane see, et toimetuste ühisrinne Eesti trükiajakirjanduse eest seismisel on murenenud, edasiviiva loomingulise konkurentsi asemele on tulnud rivaalitsemine, salatsemine, nügimine, kohati tundub, et suisa vaen.

Hindan väga kõrgelt "Rahva Häält" ja tema toimetust, kuid võõristav on tõdeda et meie esilehe peatoimetaja ajab ainult oma asju, kasutades osavasti oma parteikarjääriaegseid tõhusaid sidemeid, aga ka Ajalehtede Liidu juhatuse liikme seisust. Ajalehtede Liit, mis asutati ajalehtede õiguste ja majanduslike võimaluste eest seismiseks, on tõesti paju ära teinud ajakirjanike ha-rimiseks välisriikides, kuid praegusse võitlusse pole sekkunud. Esimehel A. Jugastel oleks see ka ebamugav, sest ta on valitsuse palgal. Direktor Ü. Russak aga on lahkumas oma uude lehte ja mõistetavalt tegeleb peaasjalikult sellega. Samas peaks nüüd ometi siililegi selge olema, et praegusest soost on võimalik välja rabelda vaid Ajakirjandusmaja toimetuste ühiste jõupingutustega. Enamikku lugejaid muidugi ei huvita see olukord, milles üks või teine Ajakirjandusmaja toimetus sipleb, teda huvitab see, mida talle lugeda pakutakse. Siiski toon ühe näite, millises absurdses, uskumatult tobedas olukorras tuleb töötada.

Endist kirjastust enam ei ole, uut veel ei ole. Toimetused on seetõttu pandud omal käel paberit otsima. Iseenesest täielik nõmedus (juba on teada juhtumeid, kui omal käel väljakaubeldud paberikoormad on piiri taha pidama jäänud), aga sedagi teha on võimatu, sest toimetustel pole ju raha (mõned elutoimetused väljaarvatud). Tellimustest korjunud raha kätte ei saa.

Jutu lõpp ka puudub
Antud jutt leitud juhuslikult ajaleht TeRe väljalõike, mis õpetas soome keelt, tagaküljelt. Seepärast on keskelt ja lõpust lõigud puudu. Igatahes kehtis veel rubla ja peaminister oli Savisaar.

Kommentaare ei ole: