Saaremaa töörahva ülestõus

16. veebruaril 1919. a. algas Muhu saarel Kuivastus valgete armeesse mobiliseeritavate meeste hulgas ülestõus. Kehvikud ja maatamehed keeldusid minemast Punaarmee vastu ja lasksid mobilisatsiooni kor­raldavad ohvitserid maha. Mõne päevaga haaras ülestõus kogu Saaremaa. Ülestõusnute tuhandemeheline vägi piiras ümber Kuressaare. Linna vallutamisega aga viivitati ega kindlustatud oma tagalat. See võimaldas kodanlusel tuua mandrilt kiiresti kohale karistussalgad, kes ootamatult rün­dasid ülestõusnuid 21. veebruaril Upa küla juures. Ülestõus­nute jõud purustati ja algas verine arveteõiendamine. Lahin­guväljal langes või hukati hiljem ligi 300 saarlast. Metsikult hukati üks ülestõusu juhte Aleksander Koit, samuti naiskangelane Marie Ellam. Ligi 100 inimesele, nende hulgas mit­mele naisele, anti ihunuhtlust. Paljud saadeti sunnitööle ja vanglasse.
Üldse hukati Eestis 1919. aasta jaanuaris-veebruaris umbes 2000 inimest. Erilist agarust näitasid üles soome palgasõdurid, keda töörahvas nende julmuse pärast hakkas soome lihunikeks nimetama.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Saaremaalt
Selsamal päeval, kui vaenlane frontil oma vastu pealetungi algas, nimelt 16. veebruaril, asulisd Muhu ja Saaremaa enamlased sõjariistadega varustatud, E A Valitsuse esitajate vastu välja, ennast Muhumaal ja Kuresaare vahel koondades. Nende vastu saatis Valitsuse esitaja Kuresaarest sõjalised jõud 17. veebruaril välja.

Niisama saadeti ka Tallinnast salk ratsa- ja jalaväge Muhumaale. Sellel salgal oli 19. veebruaril Muhumaal vaenlasega tulevahetus, kusjuures 10 enamlast surma said. Selle järele võttis salk kõik Muhumaa oma alla, teda vaenlasest puhastades. Meie väesalk on Kuresaare poole edasi liikumas. Hiiumaal pole mingisugust korratust olnud.
Originaal: Päevaleht 21. veebruar 1919, lk 1

Saaremaa sündmuste kohta

saime kõige autoriteetlikumalt allikaid järgmisi teateid:

Liikumine oli omaks pinnaks võtnud Muhu saare, kuhu end 250, teiste teadete järgi 400, meest kokku olid kogunenud. Kuresaare kooliõpilased ja kaitseliit asusid nendega Laimjala mõisa juures võitlusesse, kusjuures mässajad haavatuid, surnuid ja 10 vangikaotasid. Kuresaare kaitseliit saatis Tallinna abipalve, kuid enne Tallinnast juba välja saadetud, kel Muhust Saaremaale Kuresaare poole minnes mässajatega kokkupõrkamine oli, kusjuures 4 meest haavata said, kuna mässajad haavatuid ja surnuid suuremal arvul kaotasid. Sõjariistu on mässajatel vähe.
Eila oli meie väeosa juba Kuresaares. Omalt poolt lisame juurde, et Saaremaa sündmusi, nii kurvad kui nad inimliselt vaadates ka on, mitte riikliselt liig tõsiselt ei maksa võtta. Et enamlastel võimalus oli siit mannermaalt ja Domesnesi kaudu Kuramaalt üle tulnud agitaatorite kaudu keskvalitsusest kaugel olevat ja informeerimata rahva seast ühe salga enese järele võtta, see on loomulikum, et sõjaväe ülemus mitte täielikumat sõjaväelist aparaati Saaremaal tööle pannud ja maa valitsemise ainuüksi maakonnavalitsuse hoolde jättis. Maavalitsusel ei ole aga mitte seda kindlat organisatsiooni käepärast, mis kõiki sarnaseid riigile kardetavaid ja riigi vastu sihitud nähtusi saaks paraliseerida.
Originaal: Päevaleht 22. veebruar 1919, lk 1